a

Aroomiteraapia ajalugu

Täna kirjutan õlidest teise nurga alt ning jagan natuke selle aromaatse võlukunsti ajalugu. Mulle endale alati meeldib teada, mis on asjade taga, kuidas nad toimivad ning mis on olnud varem. Vahest kõnetab see veel kedagi :).

Kuigi mõningaid väga vanu koopajooniseid tõlgendatakse taimedega ravimisena, siis mina tooksin esimese aastaarvuna välja 4000 aastat eKr kui vanas Egiptuses kasutati eeterlikke õlisid palsameerimiseks. Kui 20. saj alguses avati üks hauakamber, siis analüüsid näitasid, et surnu võidmiseks oli kasutatud mürri, muskaatpähkli, nelgi, kaneeli ja seedripuu eeterlikke õlisid. 

Samuti kasutati vanas Egiptuses eeterlikke õlisid kosmeetika ning parfüümide valmistamiseks. Ilutoodete kasutamist ja enda eest hoolitsemist peeti lugupeetavaks ning legende Kleopatra iluprotseduuridest leiab kõikjalt. Üks nendest räägib, kuidas ta kasutas Frankincensi (viirukipuu) eeterlikku õli nooruse eliksiirina. Selles võib tõetera sees olla, sest tugeva antioksüdandina on viirukil rakke uuendav toime. Raamatutest leiab ka viiteid, et viirukipuu vaiku kasutati vanas Egiptuses salvide ning õlide valmistamiseks.

Lõhnavate taimedega ravist on kirjutatud ka India pühades Rig Veda tekstides. Ayurvedas on õlid ning aromaatsete taimede eliksiirid olnud kasutusel 3000 aastat eKr. Viiteid on sadadele erinevatele taimedele, kuid erilist tähelepanu pöörati mürrile, sandlipuule, kaneelile, nelgile ja ingverile. Samuti on eeterlikel õlidel oluline tähtsus hinduistlikes vaimsetes praktikates ning templiprotsduurides. Parchouli, viirukipuu, mürr on väga levinud lõhnaviirukite valmistamise taimed ning samuti aitavad meditatsioonis meelel rahuneda ning mõtetel vaibuda.

Küproselt on leitud destileerimisaparaat (alembik), mille vanuseks määrati 3000 eKr.  Sellega koos olevate savikausside uurimine näitas, et aparaadiga on toodetud rosmariini, lavendli ning teiste taimede eeterlikke õlisid. Samalaadne aparaat on leitud ka Afganistaanist ning selle vanuseks on hinnatud 2000 eKr.

Järgmine huvitav fakt tuleb vanast Kreekast 7.sajandit eKr. Selleks ajaks oli vürtside, parfüümide ning õlidega kauplemine täiesti tavaline ning neid kasutati igapäevaelus väga palju. Aroomaatsete ainete jaoks oli kasutusel spetsiaalne sõna “arόmata”. Kõige enam kogus tuntust “aroomikunstnik”  Megallus ning tema parfüüm Megaleion. See segati kokku mürrist, põlenud vaigust, cassiast ja kaneelist.  Megaleioni kasutati nii parfüümina kui ka põletiku ja väikeste haavade raviks.

Eeterlikud õlid olid kasutusel ka Vanas-Roomas, kus hedonistliku elunautlemise juurde kuulusid aroomivannid ning lõhnateraapia. Dioscorides kirjutas taimeravi piibli De Materia Medica, mis on kasutusel tänapäevani. 

Õlide valmistamise üheks oluliseks ajajärguks on 1. sajand Pärsias, kus arst, matemaatik, astronoom ja filosoof Avicenna arendas välja keeruka, eeterlike õlide destilleerimise apartuuri koos jahutustoruga. Samalaadne riistapuu on väikestes destileerimiskodades kastusel tänapäevalgi. 

Tänapäevase aroomiteraapia loojaks võib lugeda Prantsuse keemikut Rene-Maurice Gattefossé, kes sai 1910 a. oma laboris plahvatuses vigastada. Ta ravis end lavendli eeterliku õliga ning oli võlutud selle uskumatust toimest kudede paranemisel. Gattefossé tõi kasutusele ka termini “aroomiteraapia”, kui 1937. aastal ilmus tema raamat “Aromathérapie”. 

Alates 70’ndatest on eeterlike õlide keemilise koostise ning nende toime uurimise teadustööd tohutult hoogustunud. See töö jätkub kasvavas joones. Ilmunud on palju raamatuid ning kasutajate hulk kõikjal maailmas kasvab pidevalt. Hetkel loetakse eeterlike õlide kasutamist pigem alternatiivmeditsiiniks, kuid loodetavasti aina enam arste käsitleb inimese organisimi kui holistilist tervikut ning aktsepteerib taimeravi tõhusust keha ja ka meele parandamisel.

Allikana kasutasin Aromahead Instituti ACP kursuse materjale. Vt. www.aromahead.com